Emīls Nils Gaišprātis Vilce vallast Jelgava piirkonnas külvas oma esimese arbuusi, kui ta oli vaid 11-aastane. Nüüd on Emīls Nils 16 ja tal on juba hektari suurune arbuusipõld. Miks ta valis just arbuusid?
„Juba viis aastat tagasi teadsin, et mul on „rohelised näpud”. Toimetasin koos vanaemaga aias. Aitasin tal külvata ja istutada. Kui saak koristati, selgus, et minu külvatud ja istutatud taimed olid paremini kasvanud. Siis hakkasin mõtlema, mida võiksin ise kasvatada ja mis võiks olla minu nišš. Läksin poes seemneriiuli juurde ja vaatasin seemnepakke. Mõtlesin ja mõtlesin, kuni mulle jäi silma arbuusiseemnete pakk. Ostsin selle, külvasin seemned ja istutasin taimed kasvuhoonesse; kasvas üheksa kilogrammi kaalunud arbuus. Väga maitsev, ilma igasuguste eelteadmisteta. Lihtsalt õnne peale.”
Noor arbuusikasvataja tunnistab, et talle meeldib arbuuse süüa, kuid ta pole kindlasti suur arbuusifänn. „See oli selline... Mulle endale oli ehk väike üllatus, mis sealt kasvada võiks ja kuidas see kasvab. Ma ei teadnudki, et Lätis arbuusid kasvavad.”
Nüüd võib Emīls juba uhkust tunda hektari suuruse arbuusipõlluga, kus kasvatatakse kümmet eri sorti arbuuse. Saak mõõdetakse juba tonnides ja suurem osa jõuab Riia ööturule. Suurtel arbuusidel on ka omad miinused. „Inimesed arvavad, et need on toodud Itaaliast või tont teab kust, aga tegelikult kasvavad need Lätis ning on nii magusad ja mahlased.”
Kui küsida Emīlse isalt Māriselt, mida ta ütles, kui pojal tekkis idee arbuuse kasvatada, vastab ta: „Ma toetan teda. Meil on muidugi erimeelsusi, aga pole hullu – lahendame need ära ja kõik on jälle rõõmsad. Kui saak kasvab ja tulemus käes on, teeb see südame rõõmsaks. Tema on peremees. Nagu ma kogu aeg ütlen, mina olen tehniline teostaja.”
Nii isa kui ka poeg tunnistavad, et need marjad on rikkad vitamiinide ja mineraalainete poolest, kuid üsna kapriissed. Arbuusidega seotud töö algab juba aprillis seemnete külvamisega. Hiljem istutatakse taimed põllule ning algab hooldamise ja tulemuste ootamise aeg.
Jelgava piirkonda tabasid juuli lõpus ka liigsed vihmasajud. Arbuusipõld ei olnud siiski liigniiske, sest asub künkal, kuid istanduse kindlustamiseks otsitakse võimalusi.
Noor arbuusikasvataja räägib, et osa arbuuse jääb praegu põllule, sest Riia elanikud ostavad ainult ilusaid suuri marju. Seetõttu mõeldakse, kuhu anda arbuuse ka töötlemiseks. Tulevikuplaanides on oma töötlemistehase rajamine ning näiteks arbuusisukaadi tootmine. Juba praegu mõeldakse ka sortimendi laiendamisele: ühes põllu servas kasvatatakse katseks meloneid.
Emīls Nils ütleb: „Sain inspiratsiooni Andrejsilt, kes kasvatab Garciemsi kandis. Tema kasvatab nii arbuuse kui ka meloneid, kuid keskendub rohkem melonitele. Proovisin ka sel aastal neid istutada, aga vist valisin valed sordid – hilisem sort valmib hiljem, kuid melonid imavad palju vett ja lõhenevad. Need on nagu käsnad, seetõttu hilisemad sordid eriti ei sobi. Vaja on siiski varasemat sorti.”
Sel kevadel lõpetas Emīls üheksanda klassi ning pidi ühendama arbuusipõllul töötamise eksamiteks valmistumisega. Kõigega saadi siiski edukalt hakkama. Sügisel alustab Emīls õpinguid Jelgava Spīdola Riigigümnaasiumis, kuid kasvatab arbuuse ka kümne aasta pärast.
https://www.retv.lv/raksts/audze-arbuzus-jau-kops-bernibas








