„Rohelised näpud” viisid arbuusikasvatuse juurde

Jelgava piirkonna Vilce valda jõuame enne kella kaheksat. Suvevaheajal magavad paljud teismelised sel varasel tunnil veel magusasti, kuid Emīls Nils Gaišprātise jaoks on see kõige vabam aeg. Päev on tal tihe: ta juhib ekskursioone, hooldab ja koristab arbuuse, et need jõuaksid õigel ajal Riia turule.
Emīls kasvatab arbuuse ja külvas oma esimese arbuusi viis aastat tagasi, kui ta oli vaid 11-aastane. Ta räägib, et sai juba siis aru, et tal on „rohelised näpud”: „Toimetasin vanaemaga aias. Aitasin tal külvata ja istutada. Saagikoristuse ajal selgus, et minu külvatud ja istutatud taimed kasvasid paremini. Siis mõtlesin, mida võiksin ise kasvatada ja mis võiks olla minu nišš. Läksin poodi seemneriiuli juurde ja vaatasin seemnepakke. Mõtlesin ja mõtlesin, kuni mulle jäi silma arbuusiseemnete pakk. Ostsin selle, külvasin seemned ja istutasin need kasvuhoonesse – kasvas üheksa kilogrammi kaalunud arbuus.”
Tol ajal ei teadnud ta arbuusidest peaaegu midagi ning kindlasti ei olnud eesmärk saada taldrikule võimalikult palju mahlaseid ja magusaid marju. Ta tahtis lihtsalt teada, mis kasvama hakkab. Noor arbuusikasvataja ütleb, et siis ei teadnud ta isegi, et Läti kliimas on võimalik arbuuse kasvatada.
Nüüd võib Emīls uhkust tunda hektari suuruse arbuusipõlluga, kus kasvab kümme eri sorti. Ta katsetab sortidega endiselt: igal aastal valib ta istutamiseks mõne uue, mis tundub huvitav ja mille kohta on head arvustused. Tema põllul kasvab alati ka klassikaks peetav sort „Bedouin”, mille viljad on suured ja triibulised, viljaliha aga magus ja krõmpsuv ning seemneid on vähe. Tänavu istutati ka väikeseid seemneteta arbuuse.
Juba kaugelt paistavad kollased arbuusid. Mõnel on erkroosa, teisel oranž viljaliha. Emīls räägib, et tänavune rekord on praegu 16 kilogrammi kaaluv arbuus: „Varem oli rekord 14 kilogrammi, aga ma arvan, et põllul kasvab veel suuremaid.” Emīls lisab, et hiiglaslikel marjadel on ka omad miinused: „Inimesed arvavad, et arbuusid on toodud Itaaliast või tont teab kust, sest need on nii magusad ja mahlased, aga tegelikult kasvavad need Lätis.”
Emīlse suur abiline ja meeskonnakaaslane on tema isa Māris, kes on poega algusest peale toetanud. Nad hooldavad hektari suurust põldu kahekesi. Küsimusele, kes on tegelikult arbuusipõllu peremees, vastab Māris Gaišprātis kõhklemata: „Emīls, Emīls. See on rohkem tema oma. Tema on peremees. Nagu ma kogu aeg ütlen – mina olen tehniline teostaja.”
https://zz.lv/zalie-pirkstini-aizved-pie-arbuzu-audzesanas/